Kätlin Alvela: miljon hädaabikõnet aastas, millest igaüks võib tähendada, et ohus on inimese elu
Uute ohuhinnangutega on kasvanud kiirabi kõrgeima prioriteediga väljakutsete hulk, aga samal ajal ka selliste hädaabikõnede arv, kus inimene saab tervisemure lahendatud telefonitsi nõustamise teel. Inimeste abivajadus on muutunud ning tervishoiusüsteem tervikuna peab ühiskonna kasvavate ootustega kohanema, kirjutab Häirekeskuse peadirektor Kätlin Alvela.
Tänavu märtsis kasutusele võetud uus ohuhinnangute juhis loodi terviseameti tellimusel ja eestvedamisel. Töörühma olid kaasatud Eesti kiirabiettevõtete, haiglate, häirekeskuse, terviseameti ja sotsiaalministeeriumi eksperdid. Päästekorraldaja töötab nende küsimustega, mille kiirabide välja töötatud juhis meile ette annab. Sel põhjusel on ebaõiglane vaadata vaid häirekeskuse otsa, kellel on kohustus töötada juhisega, mille on loonud tervishoiuvaldkonna eksperdid.
Uue juhise eesmärk oli, et kiirabi sõidaks välja vaid eluohtlikele sündmustele ja väheneks sääraste kutsete hulk, kus brigaad sõidab kohale, et panna plaaster veritsevale näpuhaavale. Kiirabi mureks on kõrgeima prioriteediga kutsete hulga kasv. Me nägime seda ette, sest uues juhises ongi varasemast rohkem eluohtlike seisunditega seotud kutseid, kuhu tuleb minuti jooksul välja sõita.
Häirekeskus vastab aastas üle miljonile hädaabikõnele, et saata välja politsei, pääste ja kiirabi. Ööpäevas pöördutakse meie poole 3500 korral ja päästekorraldaja ülesanne on aru saada, millist abi ja kui kiiresti on inimesel vaja. See on väga vastutusrikas töö, sest iga kõnet vastu võttes tuleb olla valmis, et ohus on kellegi elu või tervis. Loetud sekunditega peab päästekorraldaja suutma välja selgitada, mis, kus ja kellega juhtus. Kõrgeima prioriteediga kiirabi kutsete puhul peab abi olema välja saadetud minuti jooksul. Selleks on meil ette antud ohuhinnangud ehk küsimustik.
Uus küsimustik on paindlikum tööriist päästekorraldajatele, kes ei pea enam esitama nii palju kohustuslikke küsimusi, vaid saavad helistaja antud info pinnalt anda kiiremini ohuhinnangu. Uues juhises on palju selliseid terviseprobleemi kirjeldusi, mis vana järgi andsid kiirabi kutseks madalama (ehk C) prioriteedi. Tõepoolest on kõige kiiremad ehk D-kutsed kasvanud enam kui 1,6 korda, kuid samal ajal on langenud nii C- kui ka B-kutsed.
Uus juhis on toonud kaasa ka soovitut. Näiteks on päästekorraldajad poole aasta jooksul teinud kuus korda rohkem nõustamisi, mis tähendab, et inimene saab telefonitsi abi. Kiirabil on olnud tänavu 5000 sõitu vähem kui mullu samal ajal. Seda olukorras, kus 112 kõnede arv ei ole langenud. Ka suunamine perearsti nõuande liinile 1220 on kasvanud 12 protsenti.
Häirekeskuses oleme andnud lubaduse anda igale inimesele hoolivat abi. Päästekorraldaja ei näe silmadega, aga ta kuulab südamega. Ta peab kuulama väga teraselt ning vajadusel küsima täpsustavaid lisaküsimusi. Sageli selgubki tegelik olukord kohapeal, kus kiirabitöötaja saab patsienti näha, katsuda ja nii hinnata seisundit, mida telefoni teel ei olegi alati võimalik teha. On kõnesid, kus kirjeldatakse sümptomeid hullematena või vastupidi, «kerge südamevalu» osutub kohapeal infarktiks. Terviseameti andmetel näitab teiste riikide praktika, et ligi neljandik kõige kiirema reageerimisega väljakutsetest võinuks olla madalama prioriteediga. Samal ajal järgitakse põhimõtet, et pigem reageerida üle kui riskida, et inimene jääb eluohtlikus olukorras vajaliku kiire abita.
Peame leidma tasakaalu riigi ressursi ning abivajajate ootuste ja vajaduste vahel
Nii tuleb ka meie töös ette, et päästekorraldajad hindavad prioriteete aeg-ajalt kõrgemaks ja saadavad kiirabi kiireima kutsega välja, kuid kohapeal selgub, et seisund pole eluohtlik. Näiteks kirjeldab inimene, et rinnus on valu, ning kohapeal selgub, et tegemist on närvivaluga. Või helistab vanem kõrge palavikuga lapse pärast, kes on loid ja kel helistaja sõnutsi raske hingata. Siis saadab päästekorraldaja juhise järgi kiirabi välja kõrgeima prioriteediga, aga kohapeal võib selguda, et palavikualandajat pole piisavalt võetud või pole see jõudnud mõjuma hakata. Kui helistaja antud info vastab kiireima väljakutse ehk Delta tingimustele, ei saa päästekorraldaja omavoliliselt prioriteete muuta. Sellistes olukordades tuleb väljasõidukorralduse otsus teha ühe minuti jooksul, sest inimese elu võib olla ohus.
Tegime juba aprillis kiirabile ettepaneku uus juhis üle vaadata, sest nägime, et see toob kaasa liiga sagedasi laste palavikuga seonduvaid kõrgeima prioriteediga väljasõite. Tegemist on partneritega ühiselt välja töötatud juhisega ning seega järjepideva koostööga protsessi lihvimisel. Üleminekuperiood oligi selleks, et näha, kuidas juhis praktikas töötab. Teeme jooksvalt terviseametile ettepanekuid, kes jätkab nii meie kui kiirabiasutuste tagasiside pinnalt muudatuste tegemist.
112 ja riigiinfo telefoni kõnedega koondub häirekeskusesse läbilõige ning sageli väga karm pilt ühiskonna valupunktidest. Mõistame, et inimeste ootused riigile ja meditsiinilisele abile on kasvanud. Saame kõnesid, kus inimesed nõuavad kiirabi, kuna ei saa oma perearsti kätte või on nende terviseärevus väga suur. Inimesed on aina enam harjunud saama abi kohe ja ööpäev ringi.
Peame leidma tasakaalu riigi ressursi ning abivajajate ootuste ja vajaduste vahel. Mõistame kiirabi muret, et brigaad peaks sõitma kiireima prioriteediga välja ainult siis, kui ohus on inimeste elu. Uutele ohuhinnangutele ülemineku protsessist oleme võtnud kaasa õppimiskoha, et teatud kõnedes peab päästekorraldaja küsima rohkem täpsustavaid küsimusi. Anname pidevalt partneritele tagasisidet, et juhist vajadusel täiendada, ning oleme avatud läbi rääkima täiendkoolituse vajaduse, mis on meie igapäevatöö osa.
112 ja riigiinfo telefoni kõnedega koondub häirekeskusesse läbilõige ning sageli väga karm pilt ühiskonna valupunktidest
Uue juhise aluseks on Põhjamaade häirekeskustes kasutatav Scandinavian Index, kus sellega töötavad õeharidusega meedikud. Nii nagu on puudu päästekorraldajatest, teame, kui kriitiline on töökäte puudus tervishoiusektoris. Juhist Eesti süsteemi üle võttes arvestasid kõik vastutatavate asutuste esindajad, et see kohandatakse Eesti oludele, kus päästekorraldajad menetlevad nii politsei, kiirabi kui ka pääste valdkonna hädaabikõnesid ning nad ei ole meditsiinilise haridusega.
Häirekeskuse tööd mõjutab tervishoiukorraldus tervikuna ühes selle kitsaskohtadega, näiteks esmatasandi arstiabi kättesaadavus töövälisel ajal. Paljud meieni jõudvad kõned lõppevad kiirabivisiitidega, kus tegelikult saaks abiks olla koduõde. Näiteks vähihaiged, kes pöörduvad valude tõttu meie poole abi saamiseks õhtusel ajal. Või üksik eakas, kes kirjeldab oma mitmeid kroonilisi haigusi ja vaimse tervise probleeme, aga kel puudub lähedane, kes ta perearstile viiks. Näeme vajadust partnerid kokku tuua, et üheskoos lahendusi leida, sest tegemist on riigiülest koostööd nõudva väljakutsega.