Hädaabinumber 112

Euroopa ühtne hädaabinumber 112 loodi 1991. aasta 29. juulil Euroopa Nõukogu otsusega. Nõukogu soovitas hädaabinumbri 112 võtta liikmesriikides paralleelselt kohalike hädaabinumbritega kasutusele 31. detsembriks 1992.

Hädaabinumbri 112 kasutuselevõtule Eestis pandi alus 4. detsembril 1991 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 256, millega kinnitati riikliku päästeameti hädaabikeskuse kontseptsioon. Dokumendiga märgiti esimest korda tulevase häirekeskuse ülesanneteks õnnetusteate vastuvõtmine ühtselt hädaabinumbrilt ning info edastamine päästjatele ja kiirabile varem koostatud tegutsemiskavade alusel. Sel ajal võeti hädaabikõnesid vastu kokku 90-s kohas üle Eesti.

112 kasutuselevõttu hakati planeerima 1992. aastal, alates sellest ajast oli võimalik numbrile 112 helistada mobiilivõrgust. Kõik Eestis tehtud 112 kõned suundusid Tallinnasse, kuna maakondadel puudus 112-kõnedele vastamise võimekus. Ajavahemikus 1994–1999 võeti kõikjal Eestis hädaabinumber 112 kasutusele ka fiksvõrgus, mobiiltelefonidelt tehtud kõned suunati vastavasse maakonda. Aastast 1998 vastati hädaabikõnedele kõikides maakondades. Paralleelselt 112-ga toimisid edasi ka varasemad hädaabinumbrid.

Hädaabinumber 112 võeti Eestis üle riigi kasutusele 1. aprillist 2000. Hädaabi kutsumiseks tuli helistada kas 112-le (kiirabi ja pääste) või 110-le (politsei).

Alates 11. veebruarist 2015 on Eestis üks hädaabinumber 112, millelt saab kutsuda kiirabi, politseid ja päästet. Üleminek kahelt hädaabinumbrilt (112 ja 110) ühele muutis abi kutsumise inimesele lihtsamaks ning abi saamise kiiremaks ja kvaliteetsemaks.