Hädaabinumber 112

Hädaabiteenuse areng

Euroopa ühtne hädaabinumber 112 loodi 20. juulil 1991. aastal Euroopa Nõukogu otsusega. Euroopa Nõukogu soovitas hädaabinumbri 112 liikmesriikides paralleelselt kohalike hädaabinumbritega kasutusele võtta hiljemalt 31. detsembriks 1992.

Hädaabinumbri 112 kasutuselevõtule Eestis pandi alus 4. detsembril 1991. a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 256, millega kinnitati Riikliku päästeameti hädaabikeskuse kontseptsioon. Kontseptsioonis märgiti esmakordselt tulevase häirekeskuse ülesanneteks õnnetusteate vastuvõtmine ühtselt hädaabinumbrilt ning info edastamine päästjatele ja kiirabile eelnevalt koostatud tegutsemiskavade alusel. Sel ajal võeti hädaabikõnesid vastu kokku 90 erinevas kohas üle Eesti.

112 kasutuselevõtmist hakati ette valmistama 1992. aastal, alates sellest ajast oli 112-le võimalik helistada mobiilivõrgust. Kõik Eestis tehtud 112-kõned suundusid Tallinnasse, kuna maakondadel puudus 112-kõnedele vastamise võimekus. Ajavahemikus 1994 – 1999 võeti kõikjal Eestis hädaabinumber 112 kasutusele ka fixvõrgus ning mobiiltelefonidelt tehtud kõned suunati vastavasse maakonda. Aastast 1998 vastati hädaabikõnedele kõikides maakondades. Paralleelselt 112-ga toimisid edasi ka varasemad hädaabinumbrid.

Hädaabinumber 112 võeti Eestis üleriigiliselt kasutusele 1. aprillist 2000. Hädaabi kutsumiseks tuli helistada kas 112-le (kiirabi ja pääste) või 110-le (politsei).

Alates 11. veebruarist 2015 on Eestis kasutusel üks hädaabinumber 112, millelt saab sündmuskohale kutsuda kogu vajamineva abi – kiirabi, päästjad ja politsei. Üleminek kahelt hädaabinumbrilt (112 ja 110) ühele muutis abi kutsumise inimeste jaoks lihtsamaks ning võimaldab abi osutada kiiremini ja kvaliteetsemalt.