Aita ennast ja teisi

Õpeta hädaabinumbri kasutamist kindlasti ka lastele. Õnnetus, kus on vaja kiiresti tegutseda, võib juhtuda ka siis, kui laps on üksi kooliteel või kodus. Kõige parem on sellistes olukordadest tegutsemist õpetada läbi mängu. Mäng on lapse töö, ei tekita hirmu ja aitab õpitut paremini meeles pidada.

Näiteks võib läbi mängida olukordi, kus laps näeb tänaval kukkunud inimest, kes ei suuda püsti tõusta, liiklusõnnetust, tulekahju, või tema sõbralt on varastatud mobiiltelefon. Oluline on lapsele õpetada, et Häirekeskusesse helistades tuleks kõigepealt öelda mis juhtus ja kus juhtus. Ütle lapsele, et ta kuulaks päästekorraldaja küsimusi ja juhiseid – ta tahab last aidata.

Julgusta lapsi märkama ja õnnetusest teada andma.

Räägi lapsele, et 112-le helistamist ei tohi karta – sealt saab laps abi ja nõu ning telefonile vastav tädi või onu küsib küsimusi selleks, et saada rohkem infot.

Räägi lapsele, et hädaabinumbrile saab helistada ka siis, kui kõnekaardil pole raha või telefonis pole SIM-kaarti – abi on tasuta ja alati kättesaadav.

Selgita lapsele, et kiiret abi vajavates olukordades on tähtis helistada esimesena numbrile 112, mitte emale-isale või sõpradele. Selgita, miks laps ei tohi end ära peita ja karistuse kartuses üldse helistamata jätta.

Räägi lapsele ka juhustest, millal 112-le helistamine ei ole kõige õigem lahendus. Naljakõned ummistavad hädaabinumbrile juurdepääsu ja võivad jätta teised inimesed kiire abita.